Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.
Manu pärimus (Manusmṛti) ehk Ilmarahva seadmuseõpetus
(Mānavadharmaśāstra) (3/2. sajand
e.Kr. – 2/3. sajand) on kuulsaim Vana-India sanskritikeelne tavaõiguse kogumik,
mis on mõjutanud ühiskonnakorraldust, seadusandlust, juriidilisi protsesse ja
ilmavaadet Indias ja Kagu-Aasias tänaseks juba enam kui poolteist tuhat aastat.
Teoses on 12 peatükki ja 2685 värssi, mis käsitlevad kõiki “õige
aarialase” elu ja ühiskondliku käitumise aspekte alates maailma loomisest,
lapsepõlvest ja hariduse omandamisest, läbi meheea kuni vanaduse ja
teispoolsuse, ning karma viljadeni.
Juttu tuleb nii naistest kui meestest, kuritegudest ja nende heastamisest, ning
kuninga kohustustest. See on suurepärane sissevaade Vana-India ajalukku meie
ajaarvamise esimestel sajanditel. Manu pärimus on maailma kirjaliku
pärandi paremikku kuuluv tekst, mis on kvaliteedilt ja tähtsuselt võrdne Lääne
pühakirjade ja baastekstidega. Käesoleva väga sõnatäpse tõlke on
põhjaliku sissejuhatuse ja kommentaaridega varustanud tõlkija Martti Kalda.
Lisatud on temaatilised loetelud ja bibliograafia.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja
avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade. Veel
Poola
rahvusest vene kirjanik, publitsist ja ajakirjanik Faddei Bulgarin (1789–1859)
ostis Tartu lähedase Karlova mõisa 1828. aastal. Elupõlisel sõjamehel, kes
käinud Napoleoniga läbi Euroopa ja sõdinud Vene poolel Soome sõjas, tuli
sealtpeale vähemalt suviti ja ajuti aastaläbi pista rinda Tartu linnaisadega ja
kantseldada laaberdama kippuvaid üliõpilasi. Puškini ajastu vene kirjanduse
käsitlustes Poeedi põhivaenlaseks kuulutatud Bulgarinit, kelle pärand on ligi
poolteist sajandit kannatanud nii vene kui ka nõukogude kirjandusteadlaste
poriloopimist, on tasapisi hakatud rehabiliteerima alles alates 1990-ndatest.
Ent just Bulgarin oli enne Turgenevit ainus vene kirjanik, kelle kõik olulised
teosed ilmusid juba tema eluajal paljudes võõrkeeltes. Ta oli esimene kutseline
ajakirjanik ja kirjanik Venemaal nagu Jannsen eestlastel. Käesolevasse
mahukasse köitesse on tõlkija Malle Salupere valinud Bulgarini memuaristika
selle osa, mis võiks huvitada eesti lugejat, ning kirjutanud saatesõna vormis
põhjaliku ülevaate autorist ja tema ajast.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Kirjastus Ilmamaa väljaande teksti aluseks on Oskar Lutsu
“Kevade” esmatrükk, millega on tekstoloogilises mõttes paindlikult ümber
käidud, et tänapäeva lugejal oleks küll mugav lugeda, kuid samas säiliks ajastu
hõng ja autori originaalne keelepruuk. See on raamat, mida tuntakse lapsest saati
ja mäletatakse elu otsani. Nii mõnigi noorem põlvkond on tegelastega tuttav
vaid filmi kaudu. Ekraniseeringute ja neile aluseks olnud raamatute erinevused
on aga tõeliste raamatusõprade üks meelisteemasid. Mis juhtus Teele, Tootsi ja
Arno vahel tegelikult? Kas Imelik kasutas Kuslapi majanduslikku olukorda ära?
Kas esines rahvuslikku diskrimineerimist eesti ja baltisaksa laste kohtlemises?
Kas Kiirte pere oli paljulapseline? Kõigile neile ja teistelegi aktuaalsetele
küsimustele saab vastuse raamatut lugedes.
