Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.
Arthur Schopenhauer (1788–1860) sündis Danzigis jõuka kaupmehe pojana. Tema ema Johanna oli omal ajal küllalt
tuntud kirjanik, kes pidas Weimaris populaarset kirjanduslikku salongi ja käis
tihedalt läbi Johann Wolfgang Goethega. Schopenhaueri filosoofia põhijooned võtsid kuju harukordselt
varakult, kui ta kõigest 31-aastasena avaldas oma peateose “Maailm kui tahe ja
kujutlus” (“Die Welt als Wille und Vorstellung”, 1819). Hiljem täpsustas,
parandas ja täiendas ta teost ulatuslikult, lisades juurde terve uue köite. Kõik Schopenhaueri hilisemad teosed ei ole mõeldud tema
mõtlemise põhialuseid revideerima või ümber vaatama, vaid neid üksnes
üksikasjadega täiendama ja erinevates suundades laiendama. 1836. aastal ilmus “Tahtest looduses”, mis vaatleb arenevate loodusteaduste avastusi ning mõistab neid
tema enda tahteteooria toetuse ja kinnitusena. 1841. aastal avaldati “Eetika
kaks põhiprobleemi”, 1844. aastal aga
“Maailm kui tahe ja kujutlus” teine, oluliselt täiendatud ja parandatud
väljaanne. 1851. aastal järgnes mahukas kaheköiteline “Parerga ja
Paralipomena”, mis sisaldab väiksemaid filosoofilisi kirjutisi. 1859. aastal
nägi ilmavalgust “Maailm kui tahe ja kujutlus” kolmas, veelgi täiendatud ja uue
eessõnaga varustatud väljaanne. Raamat ilmub kahes köites, 784 ja 936 lk. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja
avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade. Veel
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Raamatus kõneleb luuletaja armsamaga, kes on mujal. Niimoodi ei räägita kohal oleva inimesega, Kõnelus on suunatud kauguste taha, otse vaimust vaimu, aastaajast ja elueast teise, tunnistamata aega ja ruumi. Kuigi sõnad kirjeldavad väga lähedast füüsilist suhet, tekitavad nad samas mentaalse harmoonia. Kuulmine on usu küsimus. Sa ei tea, mis su lähedane inimene teeb ja kas tal on abi vaja, aga kui sa temaga oma vaimus räägid, siis usuga, et ta kuuleb sind. (P. Bristol)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
