Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.
Kaur Alttoa (s. 1947) on erialalt
kunstiajaloolane. Ta on olnud TÜ õppejõud antiik- ja keskaja kunsti alal, kunstiajaloo
õppetooli hoidja. 1980. aastal kirjutas ta alla „40 kirjale“. Alttoa on uurinud keskaegset linnaehitust, linnuseid ja kirikuid ning on Tartu Jaani kiriku, TÜ Ajaloo Muuseumi, Viljandi
Jaani kiriku ja Halliste kiriku restaureerimisprojektide üks autoreid.
„Tartu hiilgeajaks oli
kahtlemata keskaeg, kui Toomel resideeris piiskop ning Emajõe kaldal oli tegus
hansalinn. Paraku on keskaegne Tartu ajaloolasele ja arhitektuuriloo uurijale
raske või isegi lootusetu pähkel. Linna toonasest hiilgusest on tänaseks alles
ainult toomkiriku varemed, osa keskaegsest Jaani kirikust ning mõned linnamüüri
lõigud. Nii mõnigi kord aitavad uurijat vähemalt kirjalikud allikad, kuid Tartu
puhul on neist vähe abi: kaasaegsest ürikulisest materjalist on säilinud üksnes
riismed. Nukrast olukorrast hoolimata on hea tahtmise juures siiski võimalik
üht-teist möödaniku kohta teada saada, ning mõningaid selliseid teemasid
kajastab käesolev kogumik. Ma pole kunagi kavatsenud
kirjutada monograafiat Tartu keskaegsest arhitektuurist või uusaegsetest
kindlustustest. Tartu-teemaliste kirjutiste
raamatuna avaldamiseks pidin tegema väikese revisjoni. Üllatusena selgus, et kõik
need kirjutised kokku moodustavad omalaadse mosaiigi, mis hakkab kujundama tervikpilti.
Muidugi on siin suured lüngad, aga selliseid katmata või lahendamata teemasid
leidub lõpmatult. Tartu
varasema ehitusloo süstemaatiliste käsitluste koostamine jääb paratamatult juba
tulevastele uurijatele.“ (K. A.)
Raamatus on ligi 80 joonist ja fotot.
Teose väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.
Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja
avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade. Veel
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Raamatus kõneleb luuletaja armsamaga, kes on mujal. Niimoodi ei räägita kohal oleva inimesega, Kõnelus on suunatud kauguste taha, otse vaimust vaimu, aastaajast ja elueast teise, tunnistamata aega ja ruumi. Kuigi sõnad kirjeldavad väga lähedast füüsilist suhet, tekitavad nad samas mentaalse harmoonia. Kuulmine on usu küsimus. Sa ei tea, mis su lähedane inimene teeb ja kas tal on abi vaja, aga kui sa temaga oma vaimus räägid, siis usuga, et ta kuuleb sind. (P. Bristol)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
