Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.
Julien Offray de La Mettrie (1709–51), arstiharidusega prantsuse filosoof on kirjandusloos üks kõige laimatumaid nimesid. Kaasajal loetakse teda teadusliku psühholoogia ja kognitiivse teaduse pioneeriks, siiski filosoofia ajaloo piires ta kõige suuremate hulka ei kuulu, kuid tema esitusviisist jääb mulje, justkui ta kalduks end selliseks pidama. La Mettrie kuulus inimeste hulka, kes lausa sihilikult taotlevad vastasseisu üldsusega, püüavad endale tähelepanu tõmmata. “Inimene kui masin ” oli ilmumise ajal, 18. saj. keskel suisa šokeeriva sõnumiga. La Mettrie arendas arstiametis saadud kogemuste toel edasi Descartes'i filosoofia mehaanilisi aspekte ja uskus, et inimene, sarnaselt loomadele, on masin, kuna tema vaimne pool sõltub füüsilisest – inimesed ja loomad koosnevad organiseeritud ainest, erinevused tulenevad sellest, kui keeruliselt on see aine on organiseeritud, organiseerituse tulemuseks kõrgel ja keerulisel tasemel on inimmõtlemine. Ta eitas sealjuures täielikult vaba tahte või moraalse vastutuse olemasolu. Raamatule on saatesõna kirjutanud Ilmar Vene.
Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja
avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade. Veel
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Raamatus kõneleb luuletaja armsamaga, kes on mujal. Niimoodi ei räägita kohal oleva inimesega, Kõnelus on suunatud kauguste taha, otse vaimust vaimu, aastaajast ja elueast teise, tunnistamata aega ja ruumi. Kuigi sõnad kirjeldavad väga lähedast füüsilist suhet, tekitavad nad samas mentaalse harmoonia. Kuulmine on usu küsimus. Sa ei tea, mis su lähedane inimene teeb ja kas tal on abi vaja, aga kui sa temaga oma vaimus räägid, siis usuga, et ta kuuleb sind. (P. Bristol)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
