Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.
Gershom Scholem (1897–1982) oli 20. sajandi
silmapaistvaim judaismi ja juudi müstika uurija. Tema teoste põhiosa
moodustavad arvukad artiklid ja mitmed monograafilised uurimused, mida on
tõlgitud erinevatesse keeltesse. Paljuski tänu temale nihkus paigast traditsiooniline
ajalooline vaatenurk kabalale ja alkeemiale ning sai võimalikuks juudi
kultuuriloo konfliktsete ja reaktsiooniliste isiksuste teaduslik käsitlemine. Käesolev valimik Scholemi tekstidest jaotub kolme
ossa: “Judaismist”, “Müstikast” ja “Maailmavaatest”. Neist esimeses leiavad
käsitlemist ilmutuse ja traditsiooni, vagaduse ja messiaanliku idee teemad.
Teine osa on pühendatud kabala ja alkeemia vahekordadele, Toora
tähendusele juudi müstikas, värvidele ja nende sümboolikale ning viib lugeja
sissejuhatusega sabatiaanlusesse kolmanda osa juurde, milles
asub pikem käsitlus nihilismist kui religioossest fenomenist ning kaks elu- ja
kirjandusloolist kirjutist. Esimene neist on pühendatud kirjandusteadlasele ja
heale sõbrale Walter Benjaminile, teine, “Š. J. Agnon –
viimane heebrea klassik?”, annab ülevaate heebrea keele
kui religioosse keele muutumisest kaasaegseks kirjanduskeeleks. Kogumikule on põhjaliku
järelsõna kirjutanud Kalle Kasemaa.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja
avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade. Veel
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Raamatus kõneleb luuletaja armsamaga, kes on mujal. Niimoodi ei räägita kohal oleva inimesega, Kõnelus on suunatud kauguste taha, otse vaimust vaimu, aastaajast ja elueast teise, tunnistamata aega ja ruumi. Kuigi sõnad kirjeldavad väga lähedast füüsilist suhet, tekitavad nad samas mentaalse harmoonia. Kuulmine on usu küsimus. Sa ei tea, mis su lähedane inimene teeb ja kas tal on abi vaja, aga kui sa temaga oma vaimus räägid, siis usuga, et ta kuuleb sind. (P. Bristol)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
