Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused   |   Privaatsus  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ajajõe tagant
Aken ilma
Avatud Eesti Raamat
Eesti kirjanikke
Eesti mõttelugu
Hieronymus
Ilmatargad
Kogutud luuletused
Palju aastaid
KATEGOORIAD
Ajalugu
Artiklid/esseed
Elulood
Filosoofia
Fotoalbumid
Huumor
Jutustused
Kirjavahetused
Lasteraamatud
Luulekogud
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Mälestused
Novellid
Näidendid
Romaanid
Sõnaraamatud
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Teise üksinduse aegu

Lisa ostukorvi
11,89 €


Ilmumisaasta 2018-01-02
ISBN 978–9985i77–663–6
koostanud Iti ja Urmas Tõnisson
kujundanud Tiina Viirelaid
Lehekülgi 108
Mõõdud 115x190
Köide kõva köide


Raamatust lähemalt
Hannes Varblase uus luulekogu hõlmab tema loomingut alates käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpust. Üksinduses toimunud endassekoondumine toob kaasa sünkmusta plahvatuse, milles teravduvad vastuolud loojaga, suhtumine oma loomingusse ja lähedastesse. See pole enam hilisõhtune kauboi, vaid mustas mantlis laskur, kes seisab Tartu hämarduval tänaval kõige vastu, kaaslasteks paratamatu vanadus ja surm. Tema sõnad on valusad ja rasked, kuid kogu selle tumeduse alt kumab elumõistva elutarkuse helgust.