Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused   |   Privaatsus  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ajajõe tagant
Aken ilma
Avatud Eesti Raamat
Eesti kirjanikke
Eesti mõttelugu
Hieronymus
Ilmatargad
Kogutud luuletused
Palju aastaid
KATEGOORIAD
Ajalugu
Artiklid/esseed
Elulood
Filosoofia
Fotoalbumid
Huumor
Jutustused
Kirjavahetused
Lasteraamatud
Luulekogud
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Mälestused
Novellid
Näidendid
Romaanid
Sõnaraamatud
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Otsas
Acta Semiotica Estica XVI


Ilmumisaasta 2020-01-14
ISBN 1406-9563
Väljaandja Eesti Semiootika Selts
Koostanud ja toimetanud Silvi Salupere, Ott Puumeister
Keeletoimetaja Eva Lepik
Kaanekujundus Mehmet Emir Uslu
Lehekülgi 230
Mõõdud 143x203
Köide liimbrošüür


Kategooria Artiklid/esseed


Raamatust lähemalt

Acta Semiotica Estica XVI  numbrit alustab Mati Hint poleemilise artikliga “Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”, mis käsitleb paradigmamuutuse ja terminoloogia sünkroniseerimise probleeme. Keily Tammaru artikkel “Kuidas liblikatele valetada? Amazonase siniste Morpho liblikate püügimeetodite semiootiline analüüs” põhineb autori välitöödel Prantsuse Guajaana vihmametsas. Līva Bodniece, Jovita Dikmonienė, Audronė Kučinskienė ja Maria-Kristiina Lotman kirjutavad “Oidipuse transmeedialisest teekonnast Baltimail”, Silvi Salupere ja Elin Sütiste lahkavad “Tõlke mõistet Tartu–Moskva koolkonnas”. Rasmus Rebase artikkel “Malinowski mõiste “faatiline osadus” kontekst” jätkab eelmises Acta Semiotica Estica numbris alustatud kommunikatsiooni teemat. Tiina Hoffmann artikkel “Bernardo Bertolucci film “Konformist” Nõukogude Liidus: kuidas loob tsensuur uue teose?” analüüsib Alberto Moravia romaani ekraniseeringu teekonda.

Märkamiste rubriigis käsitleb Daniel Tamm Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uue Vanapagana” seoseid ideoloogiaga teose saatesõnade põhjal. Jätkub Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova intervjuusari mõtlejatega, kes on kuidagiviisi semiootikast mõjutatud olnud ja/või seda mõjutanud; selles numbris kõnelevad Linnar Priimägi ja Jaan Undusk. Lõpetuseks on Silver Rattasepp tõlkinud Tim Ingoldi artikli “Semiofoobi pihtimused”, millele on saatesõna kirjutanud Kalevi Kull ja Silver Rattasepp.

Kroonika annab ülevaate 2018. aastal toimunud semiootika-alastest sündmustest ning Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.