Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716) kuulub mõtlejate
hulka, kelle hindamisel on ajuti jõutud äärmusliku vastandlikkuseni: ühtede
meelest pole ta vähemat kui oma ajastu vägevaim vaim, nii mõnedki on aga
halvustanud tema “neoskolastikat”. Raamatu koostaja ning eessõna autor Ilmar
Vene nimetab teda viimaseks entsüklopedistiks. Eri distsipliinid sulanduvad
Leibnizil universaalvaimus ühtseks tervikuks, sest üks teadmiste valdkond
seostus teisega ja kirjutamise ajal olid tal kõik vaimsed varud ühtmoodi
käepärast. Seepärast on ta hinnatud ka meie praeguse vaimse killustumise
oludes. Käesolevasse köitesse valitud tekstid on jõukohased ka neile, kes alles
alustavad Leibniziga tutvumist, sest just kirjades kõrgetele võimukandjatele,
oponentidele ja mõttekaaslastele ning tutvustustes, selgitustes ja
lühikirjutistes on filosoof püüdnud esitada oma teese võimalikult arusaadavalt.
Raamatu järelsõnas annab tõlkija Margus Ott mõned olulised lähteaimdused Leibnizi
filosoofiasse süvenemiseks.
Selle raamatu väljaandmist on toetanud Institut für die
Wissenschaften vom Menschen, Eesti Kultuurkapital ja Postimees.