Teadusfilosoof Hans Reichenbach (1891–1953) vaidlustas
19.–20. sajandi vahetusel Saksa filosoofias domineerinud neokantiaanluse,
lähtudes uusimatest teadmistest füüsikas – relatiivsusteooriast ja kvantteooriast.
Ta elas ajal, mil alusfüüsika oli põhjalikult muutnud arusaama ajast, ruumist
ja mateeria ehitusest nii füüsikas kui ka filosoofias. Ta võttis empiirilises loogikas kasutusele oma aja parimad teooriad, adudes samas väga
selgelt, et absoluutset tähendust ja tõde need ei kanna. Sellega jääb
Reichenbachi raamat eeskujulikuks näiteks mõtlemise lüngatust loogikast ja
kõigutamatust järjekindlusest, millega liikuda oma idee läbiviimise teel.
Raamatu toimetaja Piret Kuuse järelsõna pakub lugejale
pidepunkte orienteerumaks autori keerukas, valemeist tulvil mõttemaailmas.
Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.