Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused   |   Privaatsus  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ajajõe tagant
Aken ilma
Avatud Eesti Raamat
Eesti kirjanikke
Eesti mõttelugu
Hieronymus
Ilmatargad
Kogutud luuletused
Palju aastaid
KATEGOORIAD
Ajalugu
Artiklid/esseed
Elulood
Filosoofia
Fotoalbumid
Huumor
Jutustused
Kirjavahetused
Lasteraamatud
Luulekogud
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Mälestused
Novellid
Näidendid
Romaanid
Sõnaraamatud
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Inimese hing
Etüüdid Puškinist

Lisa ostukorvi
19,83 €


Ilmumisaasta 2021-05-10
ISBN 978-9985-77-764-0
Tõlkinud Hillar Künnapas
Toimetanud Leino Pahtma
Sarja kujundus Jüri Kaarma
Ümbrise kujundus Eve Kask
Lehekülgi 504
Mõõdud 140x215
Köide õmmeldud brošüür ümbrisega


Kategooria Filosoofia
Raamatusari Avatud Eesti Raamat


Raamatust lähemalt

Kõige süsteemikindlamaks vene filosoofiks nimetatud Semjon Franki (1877–1950) teoste esimene köide “Avatud Eesti raamatu” sarjas sisaldab neist kaht. “Inimese hing: Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse” (1917) on vene filosoofilise antropoloogia tähtteoseid. Käsitluse lähtepunktiks on rahulolematus psühholoogia arengusuundadega, nende muutumisega psühhofüüsikaks ja psühhofüsioloogiaks. “Inimese hinges” eristab Frank teadvuse kolme vormi: esemeline teadvus, hingeline elu ja eneseteadvus. Selles kompleksis raamistavad eneseteadvus ja esemeline teadvus hingelise elu kui kõikühtsuse stiihiat. Hinge kui individuaalseülese idee aktiivse ilmingu näiteks toob Frank geniaalse looja. Seda mõttekäiku jätkab Frank konkreetsete näidete varal tekstides, mis on koondatud omaette tervikuks “Etüüdid Puškinist” (1957). Frank seob Puškini loominguga nii olemise kui ka hinge süvakihid. Tema käsitlus liigub geeniuse loomingut tõlgendades hingelisest elust vaimse elu suunas ning avab selle mitmekihilisuse. Samade kaante vahele jõudnud kahele teosele on saatesõna kirjutanud Peeter Torop. 

AER-i sarjas on ilmumas ka Semjon Franki “Ühiskonna vaimsed alused: Sissejuhatus sotsiaalfilosoofiasse” ja “Reaalsus ja inimene: Inimolemise metafüüsika”. 

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.