Nikolai Losski (1870–1965) on üks väheseid rahvusvaheliselt tuntud
20. sajandi vene süstemaatilisi filosoofe. Euroopas oma aja filosoofia
tippude juures õppinuna sai temast Peterburi ülikooli filosoofiaprofessor.
Revolutsiooni järel kritiseeris ta sotsialistlikke liialdusi ning pagendati
seetõttu 1922. nn. filosoofide laeval kodumaalt. Ta õpetas Prahas, põgenes
Teise maailmasõja aegu Pariisi kaudu New Yorki. Temast sai palju tõlgitud ja
võrdlemisi tuntud autor. Losski järgi on ideaalsed loogilised ja matemaatilised
objektid vahetult, s.t. intuitiivselt tunnetatavad, tema käsitlust võiks seega
nimetada totaalseks intuitivismiks. Tema metafüüsilise süsteemi keskmes on
ruumi- ja ajaülene substantsiaalne toimija ehk individuaalne, loomingulist
omadusteülest jõudu ja kogu abstraktset logos’t
tervikuna omav mina, kes loob vabalt oma ilminguid ning koostöös teiste
toimijatega oma vaimset, hingelist ja kehalist elu. Losski järgi on meil nii
välismaailmale kui ka teistele inimestele ja isegi nende kõige salajasematele
hingeseisunditele vahetu, intuitiivne ligipääs.
Raamatule on saatesõna kirjutanud Jaanus Sooväli.
Raamatu
väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees