Eesti teaduse tunnustatud populariseerija Tiit Kändler (1948) mõtiskleb Endel Lippmaa õpilasena, miks on kvantfüüsika ainus kehtiv teaduslik teooria. Kas sellepärast, et see tõepoolest ei eksi, või tänu sellele, et jätab enesele nii palju eksimisruumi? Kändler viitab siin Heisenbergi määramatuse relatsioonile, Bohri komplementaarsuse printsiibile ja Diraci valemile. Kvantpõimumisele niikuinii. Aga ta teeb seda valemitesse laskumata kõigile arusaadavas keeles. Olles kitsamalt erialalt biofüüsik liigub ta nõtkelt teemadele, mis on rohkem seotud bioloogiaga, samuti pole talle võõrad kunst ning eriti huumor. Tema selgesõnaline, kuid kaugeltki mitte kuiv stiil väljendab vääramatut tahet näidata teadust kui inimkultuuri orgaanilist osa.

Ta ütleb: “Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi iseenestest mõistetav osis.”

Käesoleva köite tutvustuseks ütleb autor: “Oleme sattunud plahvatuslikult muutunud maailma, kus tundub üha enam, et üle 140 tähemärgi korraga kirjutada pole vaja ... Püüan oma raamatus näidata, et on küll. ... Olen kogunud sellesse raamatusse osa oma siiani kirjutatud lugudest – olgu need esseed, satiirid, ülevaateartiklid, mõtlused või mälestused, mis avaldatud erinevates Eesti väljaannetes alates aastast 1976. Vajadusel olen mõnd varasemat kirjutist kohati täiendanud, teisi siin-seal kärpinud või lisanud üksikuid mõistmist hõlbustavaid kommentaare.”

Ja lisab enda kohta: “Kalamaja poisina, ehkki sündinud Turbas, olen hingelt pigem aguliinimene kui linnamees. Nõnda olen elus olnud eksperimentaalfüüsik, ehitanud kiiret eriotstarbelist arvutit, olnud humorist, satiirik ja püstijalakoomik, tegutsenud poliitikareporterina, juhtinud loodusajakirju, püsinud üsna pikalt teadusajakirjanikuna, ka Eesti Päevalehe teadustoimetajana, ning jõudnud teaduskirjanikuks. Kirjutan seda, et lugejal oleks selge, et mu teemad on küll laia ulatusega, kuid ometi seotud minu elukäiguga.”