Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused  
   
Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.

Manu pärimus ehk ilmarahva seadmuseõpetus

588 lk., 140x215, 2019

Manu pärimus (Manusmṛti) ehk Ilmarahva seadmuseõpetus (Mānavadharmaśāstra) (3/2. sajand e.Kr. – 2/3. sajand) on kuulsaim Vana-India sanskritikeelne tavaõiguse kogumik, mis on mõjutanud ühiskonnakorraldust, seadusandlust, juriidilisi protsesse ja ilmavaadet Indias ja Kagu-Aasias tänaseks juba enam kui poolteist tuhat aastat. Teoses on 12 peatükki ja 2685 värssi, mis käsitlevad kõiki “õige aarialase” elu ja ühiskondliku käitumise aspekte alates maailma loomisest, lapsepõlvest ja hariduse omandamisest, läbi meheea kuni vanaduse ja teispoolsuse, ning karma viljadeni. Juttu tuleb nii naistest kui meestest, kuritegudest ja nende heastamisest, ning kuninga kohustustest. See on suurepärane sissevaade Vana-India ajalukku meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Manu pärimus on maailma kirjaliku pärandi paremikku kuuluv tekst, mis on kvaliteedilt ja tähtsuselt võrdne Lääne pühakirjade ja baastekstidega. Käesoleva väga sõnatäpse tõlke on põhjaliku sissejuhatuse ja kommentaaridega varustanud tõlkija Martti Kalda. Lisatud on temaatilised loetelud ja bibliograafia.

 

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.

Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade.
Veel

Kanteletar

624 lk., 140x215, 2020
August Annisti koostatud ja tõlgitud, Soome rahvaluulet tutvustava “Kanteletari” teine väljaanne (1. tr. 1930–1931) pakub ajaloolist ja seni ületamatut Eesti-poolset vaadet meie põhjanaabrite runoloomingule. Siin kajastub nii rahvalaulude koondumine Lönnroti “Kalevalasse”, naaberrahvaste rahvaluule ühine juuretis kui ka soome runoilma eriline õhustik ja temaatika. Raamatu kaht poolt saadavad põhjalikud sissejuhatused ja selgitavad vahetekstid. Ruth Mirovi artikkel tutvustab raamatu koostamislugu ja tõlkepõhimõtteid. Köide sisaldab ka haruldasemate sõnade sõnastikku ja keelemärkmeid.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Mõtteloo Sihtkapital.

Acta Semiotica Estica XVI

230 lk., 143x203, 2020

Acta Semiotica Estica XVI  numbrit alustab Mati Hint poleemilise artikliga “Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”, mis käsitleb paradigmamuutuse ja terminoloogia sünkroniseerimise probleeme. Keily Tammaru artikkel “Kuidas liblikatele valetada? Amazonase siniste Morpho liblikate püügimeetodite semiootiline analüüs” põhineb autori välitöödel Prantsuse Guajaana vihmametsas. Līva Bodniece, Jovita Dikmonienė, Audronė Kučinskienė ja Maria-Kristiina Lotman kirjutavad “Oidipuse transmeedialisest teekonnast Baltimail”, Silvi Salupere ja Elin Sütiste lahkavad “Tõlke mõistet Tartu–Moskva koolkonnas”. Rasmus Rebase artikkel “Malinowski mõiste “faatiline osadus” kontekst” jätkab eelmises Acta Semiotica Estica numbris alustatud kommunikatsiooni teemat. Tiina Hoffmann artikkel “Bernardo Bertolucci film “Konformist” Nõukogude Liidus: kuidas loob tsensuur uue teose?” analüüsib Alberto Moravia romaani ekraniseeringu teekonda.

Märkamiste rubriigis käsitleb Daniel Tamm Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uue Vanapagana” seoseid ideoloogiaga teose saatesõnade põhjal. Jätkub Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova intervjuusari mõtlejatega, kes on kuidagiviisi semiootikast mõjutatud olnud ja/või seda mõjutanud; selles numbris kõnelevad Linnar Priimägi ja Jaan Undusk. Lõpetuseks on Silver Rattasepp tõlkinud Tim Ingoldi artikli “Semiofoobi pihtimused”, millele on saatesõna kirjutanud Kalevi Kull ja Silver Rattasepp.

Kroonika annab ülevaate 2018. aastal toimunud semiootika-alastest sündmustest ning Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.