 |
|
|
 |
|
|
 |
|
|
|
| Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale. |
|
 |
|
|
|
 |
|
 |
|
|
Manu pärimus ehk ilmarahva seadmuseõpetus
588 lk.,
140x215,
2019
Manu pärimus (Manusmṛti) ehk Ilmarahva seadmuseõpetus
(Mānavadharmaśāstra) (3/2. sajand
e.Kr. – 2/3. sajand) on kuulsaim Vana-India sanskritikeelne tavaõiguse kogumik,
mis on mõjutanud ühiskonnakorraldust, seadusandlust, juriidilisi protsesse ja
ilmavaadet Indias ja Kagu-Aasias tänaseks juba enam kui poolteist tuhat aastat.
Teoses on 12 peatükki ja 2685 värssi, mis käsitlevad kõiki “õige
aarialase” elu ja ühiskondliku käitumise aspekte alates maailma loomisest,
lapsepõlvest ja hariduse omandamisest, läbi meheea kuni vanaduse ja
teispoolsuse, ning karma viljadeni.
Juttu tuleb nii naistest kui meestest, kuritegudest ja nende heastamisest, ning
kuninga kohustustest. See on suurepärane sissevaade Vana-India ajalukku meie
ajaarvamise esimestel sajanditel. Manu pärimus on maailma kirjaliku
pärandi paremikku kuuluv tekst, mis on kvaliteedilt ja tähtsuselt võrdne Lääne
pühakirjade ja baastekstidega. Käesoleva väga sõnatäpse tõlke on
põhjaliku sissejuhatuse ja kommentaaridega varustanud tõlkija Martti Kalda.
Lisatud on temaatilised loetelud ja bibliograafia. Martti Kalda pälvis selle köitega Eesti Kultuurkapitali 2019. aasta mõttekirjanduse tõlkeauhinna.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
|
|
|
|
|
|
|
 |
|
 |
 |
Margaret Mead
Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas
604 lk.,
140X215,
2020
Ameerika kultuuriantropoloog ja arvamusliider Margaret Mead
(1901–1978) veetis võrreldes oma kaasaegsete antropoloogidega palju aega välitöödel
ja püüdis hoiduda objektistavast suhtumisest oma uuritavatesse. Tema käsitlused
on leidnud vastukaja veel aastakümneid peale autori surma, eriti aruteludes
selle üle, mis on tähtsam kas loodus (geenid) või kultuur (keskkond). Käesolev
köide põhineb Meadi välitöödel Paapua Uus-Guineas, kolmel eraldatud saarel
elavate hõimude juures, kus meeste ja naiste rollid olid erinevad. Arapeši
kultuuris olid nii naised kui ka mehed hoolivad ja koostööaltid, mundugumori
kultuuris olid nii naised kui ka mehed agressiivsed. Tšambuli kultuuris olid
naised domineerivad ja mehed emotsionaalselt sõltuvad. Mead näitas, et paljugi
sellest, mida toona peeti bioloogiliseks, tulenes hoopis kultuurist. Tema
uurimused aitasid sotsiaalteadustesse tuua soorollide sotsiaalse konstrueerituse
mõiste ja olid seega põhjapanevaks materjaliks soouuringute arengus.
Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees
Upanišadid
616 lk.,
140x215,
2020
Upanišade loetakse veedakirjanduse viimaseks osaks, need
hõlmavad nii proosat, värssi kui ka kahekõnesid. Teemadering sisaldab õpetusi,
uskumusi, tähelepanekuid, müüdipärimusi ja pilte Vana-India elukorraldusest.
Koos upanišadidega moodustavad veedad Vana-India ilmutusliku kirjanduse,
pühakira ehk šruti. See on kõigi hinduismi voolude jaoks kõige autoriteetsem
pärand, igavene tarkus, mõne koolkonna jaoks ka Jumala sõna. Mait Rauna tõlkes
vanaindia keelest ilmuvad lugejate ette kümme peamist (mukhya)
upanišadi, mis on loodud 8.–1. sajandil e.m.a.
Raamatu teiseks põhiväärtuseks kaasaegse tõlke kõrval on
ulatuslikud kommentaarid, põhisõnavara ja eesti vastete peatükk, isikute
register ning tõlkimise põhimõtteid valgustav saatesõna Mait Raunalt. Neile
sekundeerib professor Ülo Valk põhjaliku ülevaatega veedakirjanduse ajaloost,
selle käsitlemisest, tõlkimisest ja tõlgendamisest eri ajastutel ja erinevates
kultuurides. Seega asetuvad “Upanišadid” keele- ja kirjandusõppurite töölauale
ning ajaloolaste ja usuteadlaste kohustusliku kirjanduse riiulisse.
Filosoofilises ja usulises plaanis annab uus tõlge võimaluse heita kõrvale
vananenud või ekslikke tõlgendusstampe ja läheneda algtekstile selle
algupärasemas vormis.
Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja
Postimees.
|
|
|
 |
|
|
|
