Romaani „Peterburi“ peetakse üheks modernistliku kirjanduse tippteoseks. See sümbolismi meistriteos annab suurepäraselt edasi Peterburi kui müütilise, kunstlikult loodud, irreaalse, saatanlikult sirgjoonelise linna pahaendelist, 1905. aasta revolutsiooni õhustikku, kus mõjuka riigiametniku „ajumäng“ hoiab töös riigiratast. Siis aga hakkab linn justkui oma elu elama, inimestest saavad varjud, varjudest inimesed… ja saartelt kerkib rohekas hämu… Sündmuste taustal on pidevalt ligiolevad Peterburi sümbolid Vaskratsanik ning Peeter I. Romaanis on rikkalikult allusioone nii vene kui ka maailma kirjandusele, käsitletakse isa ja poja, Lääne ja Ida, ratsionaalsuse ja müstitsismi igivana vastandumise teemasid. Apokalüpsise õhustikus põimuvad ajalugu ja müüt. Kaasaja kontekstis pakub romaan võimalust mõtiskleda üksikisiku rolli üle ajaloos, mis võib muuta maailma saatust.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm Hieronymus.