Olgu vanema põlve esindajatele, eriti aga kunagistele represseeritutele selle tunnistamine nii ebameeldiv kui tahes, kuid on saabunud aeg öelda, et Eesti riigi taasloomise eesmärgiks ei saa (enam) pidada ajaloolise ebaõigluse heastamist või Nõukogude võimu läbi kannatanute haavade leevendamist.
Tänase seisuga on Eesti riigi ainsaks olemise mõtteks tema suurem efektiivsus ning paindlikkus, tema kodanikulähedus ja inimsõbralikkus, tema kõrgem kvaliteet, võrreldes selle riigiga, mille koosseisus oli Eesti aastail 1710–1918 ja 1940–91. Ma arvan, et Eesti riigi raison d’être on võimalikult paljude Eestis elavate inimeste heaolu ning hingerahu tagamine, olenemata nende inimeste rahvusest, usulisest kuuluvusest või ajaloolistest müütidest, mida nad kummardavad; ma arvan, et Eesti riigi raison d’état on kasvatada üles uus põlvkond, kelle hoiakuid ja käitumist ei mõjuta eelnevate põlvkondade neuroos. Ma olen kindel, et selle saavutamiseks peab kirjutama uue ajaloo, mis aitaks leevendada eesti ja vene noorte vahel tekkida võivaid pingeid ja mis aitaks leida vene noortel uut identiteeti, olgu see nimetatud siis kas baltivene või euroopavene identiteediks.
Ümbrisel on kasutatud Dmitri Kotjuhi fotot.
Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ja Eesti Mõtteloo Sihtkapital.
