Vorbuse mõisas 1674. aastal Rootsi sõjakomissari peres sündinud Arvid Moller (1674–1758) sai hariduse Tartus Lyceum Carolinum’is ja Tartu ülikoolis. Ta õppis vanu keeli, matemaatikat ja õigusteadust ning huvitus Põhjamaades kõneldud keeltest. Moller tegutses õppejõuna Tartu lütseumis ja Academia Gustavo-Carolina's, hiljem Tallinnas, kust siirdus 1710. aastal Rootsi. Tema saatuseks oli pääseda eluga sõjast, näljast ja katkust, õpetada professorina Uppsalas moraali ja Lundi ülikoolis praktilist filosoofiat ning olla rektorgi. 1743. aastal läks ta pensionile ning tegeles Eesti- ja Liivimaa olusid ja ajalugu Rootsi lugejale kirjeldava raamatu koostamisega. Selle esimene osa on Eesti- ja Liivimaa ajaloolis-topograafiline kirjeldus, teine – “Fata Dorpati” – aga räägib Tartu linna saatusest. Tartu loo mahukaim osa jääb autori eluaega ning nõnda on tegemist esimeste säilinud memuaaridega Tartu linnast. Tähelepanu saavad Põhjasõja puhkemine, Riia piiramine, Narva lahing ja Karl XII tegevus Baltikumis, samuti kokkupõrked venelastega Peipsi järvel ja mujal Eestis, kõik seostub aga Tartu looga, mis lõpeb linna piiramise ja alistumisega 1704, hävitamise ja elanike küüditamisega 1708. Molleri väga lopsaka ja barokiliku rootsi keelepruugi tõlkimise väljakutse võttis vastu Ivar Rüütli, kes on eesti väljaandele kirjutanud ka saatesõna.