Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused   |   Privaatsus  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ajajõe tagant
Aken ilma
Avatud Eesti Raamat
Eesti kirjanikke
Eesti mõttelugu
Hieronymus
Ilmatargad
Kogutud luuletused
Palju aastaid
KATEGOORIAD
Ajalugu
Artiklid/esseed
Elulood
Filosoofia
Fotoalbumid
Huumor
Jutustused
Kirjavahetused
Lasteraamatud
Luulekogud
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Mälestused
Novellid
Näidendid
Romaanid
Sõnaraamatud
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Pilke Hiiumaa minevikust

Lisa ostukorvi
13,47 €


Ilmumisaasta 2024-05-03
ISBN 978-9985-77-790-9
Koostaja Hando Runnel
Toimetaja Katre Ligi
Sarja kujundus Kaljo Põllu
Lehekülgi 240
Mõõdud 140x200
Köide kõva köide ümbrisega


Kategooria Artiklid/esseed
Raamatusari Eesti mõttelugu
EM number 177


Raamatust lähemalt

Elmar Vrager (1916–1998) oli eesti luuletaja, ajakirjanik ja pedagoog. Hiiumaa õpetajast sai pärast 1944. aastal pagulusse minekut arhiivitöötaja, hiiu kultuuri hoidja ja eesti laste harija Rootsis. Temalt on ilmunud kolm luulekogu: “Valged rannad” (Tallinn 1938), “Tõusvad rannad” (Toronto 1956) ja “Hiiu kannel” (EELK Kärdla Kogudus 1997). Stockholmis on hoiul Elmar Vrageri käsikirjaline hiiu murdesõnastik. Ta tegi virgalt kaastööd nii eesti kui eestirootslaste lehtedele ja ajakirjadele, käsitles ajaloolisi sündmusi ja kultuuriküsimusi. Just need teemad on esindatud ka tema “Eesti mõtteloo” köitesse koondatud artiklites.


Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ning Eesti Mõtteloo Sihtkapital.