Lev Gumiljovi “Etnogenees ja Maa biosfäär” avaldati 1989.
aastal, kui Nõukogude Liidus olid puhumas uued tuuled. Käsikiri seisis
deponeerituna Üleliidulise Teadusliku ja Tehnilise Informatsiooni Instituudi
hoidlas 15 aastat. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et samal aastal nägi
ilmavalgust ka Solženitsõni “Gulagi arhipelaag”.
Gumiljovi (1912–1992) mõlemad vanemad, nii ema Anna Ahmatova
kui ka isa Nikolai Gumiljov, olid aadlisoost luuletajad ning klassikutest
vanemate aupaiste jäi Gumiljovi kohale alatiseks hõljuma. 1990. aastatel sai
temast kultuslik figuur. Mehest, keda Nõukogude riik oli nõnda palju
alandanud ja vangilaagrites vintsutanud, sai selle riigi lagunemist nähes tema
raevukas toetaja. Gumiljov oli veendunud, et Venemaa peab säilitama oma
võimsuse. Kõige tähtsam on ideoloogia — vaimne selgroog, mis kannaks
impeeriumi. Venemaa ning Suure stepi rändrahvaste ajalugu ja kultuuri uurides
oli Gumiljov leidnud selle Euraasia liidus.
Gumiljovi ideid, mida vaid mõni aasta varem peeti
marginaalseks, püüab nüüd ellu viia Venemaa president Vladimir Putin.
Paljud Gumiljovi kriitikud on öelnud, et tema tööd on
kirjutatud ülimalt paeluvalt ja neid saab lugeda nagu head romaani.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
