Hando Runneli esimene luuletus ilmus “Loomingus” 1963, esimene luulekogu “Maa lapsed” tuli noorte autorite kassetis 1965. aastal. 1967 järgnes sellele “Laulud tüdrukuga”, mis veel lugeja ära pettis, lastes arvata, et Runnel on lihtsalt üks lustlik sell, külapoeet oma päikeselise luulega. Siin on Runneli ausalt lüüriline luule (näiteks “Noore rohu rohelise vaiba võtan ülle…”) kõrvuti nende vägevate värssidega, mis on hiljem ilmunud pea kõigis valikkogudes (näiteks “Ma tean, et ma tulen kord jälle” ja “Läbi äreva vere kord kandub kõik”). Nüüd uuesti ilmuv kogu on elurõõmust tulvil. Siit leiame tema üldtuntud lauluks saanud luuletuse “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” ning rahval südamesse läinud “Üks naine lehmaga läks üle mäe” ja “Koduküla, kodumaa”, saatjateks Asta Vendre legendaarsed illustratsioonid. 

Võhikud võõrsil 

Rukist rukkiväljadel tunnistas
saatkond auväärseid asjatundjaid.
Eksikombel kõik kiitma kukkusid
rukkilille, mis rukki hulgas.