Hando Runneli esimene luuletus ilmus “Loomingus”
1963, esimene luulekogu “Maa lapsed” tuli noorte autorite kassetis 1965.
aastal. 1967 järgnes sellele “Laulud tüdrukuga”, mis veel lugeja ära pettis,
lastes arvata, et Runnel on lihtsalt üks lustlik sell, külapoeet oma
päikeselise luulega. Siin on Runneli ausalt lüüriline luule (näiteks “Noore
rohu rohelise vaiba võtan ülle…”) kõrvuti nende vägevate värssidega, mis on
hiljem ilmunud pea kõigis valikkogudes (näiteks “Ma tean, et ma tulen kord jälle”
ja “Läbi äreva vere kord kandub kõik”). Nüüd uuesti ilmuv kogu on elurõõmust
tulvil. Siit leiame tema üldtuntud lauluks saanud luuletuse “Jaanipäevaks
kõrgeks kasvab rohi” ning rahval südamesse läinud “Üks naine lehmaga läks üle
mäe” ja “Koduküla, kodumaa”, saatjateks Asta Vendre legendaarsed
illustratsioonid.
Võhikud võõrsil
Rukist rukkiväljadel tunnistas
saatkond auväärseid asjatundjaid.
Eksikombel kõik kiitma kukkusid
rukkilille, mis rukki hulgas.
(“Laulud tüdrukuga”, Ilmamaa 2024, lk. 26)