12. sajandi luuletaja Nizami looming on pärsia keeleruumis sama austatud kui Dante ja Shakespeare Läänes. Euroopa tutvus Nizamiga alles 18. sajandil. Ta sündis keskklassi peres eeldatavasti 1141. aastal praeguse Aserbaidžaani Vabariigi alal asuvas Gandžas, mis oli tollal õitsev käsitööliste ja kaupmeeste, saunade, turgude ja raamatukogude linn. Nizami kuulsus põhineb viiel suurel eepilisel poeemil, millest üks on ka “Seitse kaunitari”. Selle tuuma moodustavad seitsme maailmavööndi printsesside, valitseja Bahram Guri abikaasade, jutustatud seitse lugu. Mitmekihiline luuleteos ammutab oma temaatika varasemast rikkalikust kirjandustraditsioonist, kuid arendab seda edasi ning sisaldab vihjeid astroloogiale-kosmoloogiale, filosoofiale ja alkeemiale, mida ühendab ihade talitsemise läbiv teema. Mees, kes ei suuda end valitseda, satub meelepettuste ohvriks. “Seitsme kaunitari” eestindust saadavad tõlkija Kalle Kasemaa põhjalik järelsõna ja kommentaarid.