Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused   |   Privaatsus  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ajajõe tagant
Aken ilma
Avatud Eesti Raamat
Eesti kirjanikke
Eesti mõttelugu
Hieronymus
Ilmatargad
Kogutud luuletused
Palju aastaid
KATEGOORIAD
Ajalugu
Artiklid/esseed
Elulood
Filosoofia
Fotoalbumid
Huumor
Jutustused
Lasteraamatud
Luulekogud
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Mälestused
Novellid
Näidendid
Romaanid
Sõnaraamatud
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Torm ja tung
Valik varaseid kirjatöid

Lisa ostukorvi29,16 €


Ilmumisaasta 2022-06-07
ISBN 978-9985-77-542-4
Koostanud Jaan Undusk
Saatesõna kirjutanud Jaan Undusk
Tõlkinud Reet Bender
Toimetanud Leino Pahtma
Sarja kujundus Jüri Kaarma
Ümbrise kujundus Eve Kask
Lehekülgi 576
Mõõdud 140x215
Köide pehme õmmeldud brošüür ümbrisega


Kategooria Filosoofia
Raamatusari Avatud Eesti Raamat


Raamatust lähemalt
“Tormi ja tung”, Saksamaal 1760. aastate lõpust kuni 1780. aastate alguseni kestnud kirjanduslik liikumine või ideeline ja esteetiline käärimine, mis tõstis laineharjale saksa seni kõige tuntumad kirjanikud Goethe ja Schilleri ning palju teisi nimekaid luuletajaid ja draamakirjanikke põhjustas vaimse tõusu ka filosoofias. Ilmus hulk traktaate, arutlusi, esseesid, millest enamikku kannab ikka seesama hoogne ja tulevikku pürgiv, tundlev, protestiv, midagi uut manifesteerida ihkav vaim. Kõige monumentaalsem on “tormi ja tungi” mõtteproosas Johann Gottfried Herderi (1744–1803) pärand.

Käesolevasse kogumikku valis Jaan Undusk kolm teksti, mis valmisid Herderil aastail 1769, 1770 ja 1773 – ajal, mil ta ei olnud veel 29-aastanegi. “Minu 1769. aasta reisipäevik” on Herderi kui “inimliku monaadi” kõige ausam ja täielikum enesekirjeldus. Noor Herder tajub oma laevareisi Riiast läänekaarde ilmselgelt kui armuaega, mil tal on võimalus ja kohustus teha põhjapanevaid otsuseid, tema unistused on määratletud kohustuste reana eneseteostuse pikal teel. “Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks. Üks sajandi suletöö paljude selliste sekka” ning “Käsitlus keele päritolust” on Herderi keele- ja ajalootaju kõige mõjukamad esitlused.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.