Sisult üldinimlikud ja ka tänapäevast lugejat kõnetavad lood on Vana-India juttude antoloogiasse valinud ning sanskriti keelest tõlkinud Marti Kalda. Need on mõeldud kõigile muinasjutu-huvilistele – nii sanskriti keele õppuritele, folkloristidele, vanema kirjanduse uurijatele kui ka igas eas ja meelelaadis lugejatele, kellele meeldivad näiteks Aisopose valmid ja vendade Grimmide muinasjutud. Tõlkija põhjalikud saatesõnad ja kommentaarid lubavad tungida 3.–13. sajandi india klassikalise kirjanduse peensustesse ega lase kaotsi minna selle võlumaailma olulistel detailidel.

Antoloogias sisalduvad lood pärinevad kuuest kogumikust: Pañcatantra (“Viisikraamat”; u 3.–5. saj), Hitopadeśa (“Hüva nõu”; u 9.–13. saj), Kathāsaritsāgara (“Jutujugade ulgumeri”; u 11. saj), Vetālapañcaviṃśatikā („Kurihinge kakskümmend viis lugu“; u 11.–12. saj), Śukasaptati (“Papagoi seitsekümmend juttu”; u 12.–13. saj), ning Siṃhāsanadvātriṃśikā (“Lõvitrooni kolmkümmend kaks lugu”; u 13.–14. saj). Esimeses kahes (Pañcatantra ja Hitopadeśa) on valdavalt loomamuinasjutud, ülejäänutest kaks (Kathāsaritsāgara ja Śukasaptati) süüvivad enamasti inimestevahelise läbikäimise iseärasustesse, ning kahe kogumiku (Vetālapañcaviṃśatikā ja Siṃhāsanadvātriṃśikā) lood kalduvad fantastikasse, kuigi neis on ka tubli annus ühiskondlikku närvi. Keskaegse jutukirjanduse areng on läbi antoloogia lugude selgelt jälgitav.