1971. aastal ilmus USA poliitfilosoofiat tugevasti mõjutanud John Rawlsi “Õigluse teooria” (Rawlsi “Õiglus kui ausameelsus” ilmus AER-i sarjas 2015. a.), 1974. aastal järgnes sellele Robert Nozicku “Anarhia, riik ja utoopia”. Kui Rawls argumenteeris, et riik peaks heaolu ümberjaotamise kaudu rohkem toetama vaeseid elanikke, siis Nozick oponeerib Rawlsile ja kaitseb traditsiooniliseks kujunenud liberalismi. Liberalismi all mõistame siin vaadet, et riik ei tohiks liialt sekkuda kodanike ellu, et kodanikel on õigused, mida riik ei tohi rikkuda. Kitsamas tähenduses on liberalism vaade, et riik ei tohiks segada majandus- ja äritegevust. Nozicku stiiliks on oma mõtete ja argumentide väga selge esitamine ja teadlik “ebaakadeemilisus” — ta avab ise lugejaile kõik oma kõhklused iseenda argumentide suhtes, pakub küsimusi ja teemasid edasimõtlemiseks. Eessõnas leiab autor, et isegi tema vaadete vastastel on kasulik tema teost lugeda, sest ta sunnib neid oma mõtteid selgemaks mõtlema.