Pitirim Sorokin (1889–1968), komi-vene-ameerika sotsioloog, õppejõud ja poliitiline aktivist pole Vene revolutsiooni vapustusi ja traagilisi tagajärgi uurides ja neist kirjutades erapooletu, aga samal ajal pakub ta küpse uurija ning väljapaistva õpetlasena ühiskonnaelus esinevate nähtuste ja toimuvate sündmuste igakülgset ja kõige sügavamat analüüsi. Kirglikult kirjeldab ta ka seda, mida hiljem nimetab “sotsiaalse illusionismi seaduseks” – hämmastavat lahkuminekut revolutsiooni ideaalide ja loosungite ning selle tegelike tagajärgede ja viljade vahel. “Revolutsiooni sotsioloogiat” ei pea võtma puhta tõe allikana, vaid ainena edasimõtlemiseks. Kui autor teeb järeldusi mitte ainult mineviku ja oleviku, vaid ka tuleviku kohta, on eksimise võimalus suur, nagu ka tema kriitikutel. Siiski on vaja valmistuda tuleviku saabumiseks ning teha selleks mõttetööd. Teose juhtmotiiviks on revolutsiooni kui järsult vastava maa arengukäiku muutva ühiskondliku ilmingu sotsiaalse iseloomu uurimine.

Köide sisaldab Juri Jakovetsi eessõna ning Ivan Kurase, Ivan Lukinovi ja Timofei Derevjankini saatesõna, mis asetavad Sorokini maailma sotsioloogia konteksti. Eesti lugejatele on järelsõna kirjutanud tõlkija Simo Runnel.